Luba vanadel mustritel hinge seest unuda – oma südamehäälele julgemalt kuuluda!

Juba lapsena tundus mulle, et nii nagu on lahe erikujulisi ja mitmevärvilisi nööpe omavahel kokku liita ja värvikirevaks keeks muuta, nii saab seda teha ka tähtede ja sõnadega, saab nad kaunis eriliselt või eriliselt kaunilt, meeletult naljakalt või naljakalt meeletult kõlavateks mõteteks ühte punti siduda ning siis selle eest veel ka kiita. Nüüd ma siis seangi oma mõtteid riimi ja tähtis ei ole millises kohas, ajas​ või koos kellega ma viibin, mida ma teen, vaid, et oleks meeldiv. Luule on minuga alati kaasas, tööl koos Sinuga ilu luues või rongijaamas reisi ootel oma ellu uusi värve tuues… Saame me ju alati üksteist inspireerida, sõnadega kõrgemale tõsta ja kinkida edasi kauneid mõtteid erinevateks eluperioodideks, südames alati vaid parimat soovides!

Õnn saabub salaja,
hääletult koos meiega
vaikides… vajutades
oma valge pitseri
me kivihalli vapruse all
moondunud kehadele,
söövitades oma õndsa hinguse
igasse me inimlikku keharakku,
et rõõmutuisk meis
aastast aastasse
enne unenäolist rahu
lennelda võiks õnnevahuna –
salamärkidega suunates
meid eluajal elama.

Üks väike valge hetk iga päev
muuta võib rohkem
kui oskad lootusetuses loota
ja uskmatuses uskuda…
Leia siiski jõudu endas
viivuks eredas Valguses
peegelduste väel
läbi näha, et pimedusel Sinus
on samuti Valgusekäed!

Elulill
Minusse ehitud arm
joonistab igasse aega
kauneid radasid,
kus vajan ka Sinu
juhatust lähedalt
neil ilusail hetkil
kui süda on avali
muuta saan
maailma endas,
Sinule alati
näidata Valgust
päevi, aastaid
tuhandeid!

Kuidas kogeda elamise imelist kergust
meist igaüks otsib, õpib ja avastab…
vähe viljaks õnn kestab vaid hetke,
me ellu end õrnadeks viivudeks lavastab.
Kindlates raamides tasakaalu luua lootes
põnevatel treppidel leiame äärmuslikkuse,
kus vaikimata ennast mahasalata
või vaikides rõõmustada enesepetmisel
mitte näha iseenda kitsaskohti
näeme ennast liiga kitsana…
elu kisub keerukujuks, siiski
eluvõlu näha saame lihtsana.
Igal hommikul ärgates
õhkub me seest ja meisse imbub…
mis on meid ootamas,
avatud südametest peegeldub silmades
vabaduse magusat valgust,
loomuliku ja ilusa elu hingust.
Nähes määramata ajakulgu endast läbi voolamas,
mõtterikkust, elus olemise kergust
tajume end hoomamas.
Kuidas kogeda elamise imelist kergust
meist igaüks otsib, õpib ja avastab…
mahe viljaks õnn kestab vaid viivu,
hetkest hetke oma elu Sa lavastad!

Päeva püüda ja teistele päikest soovida;
rahu oma meeltele päriselt saad
kui südames oskad
kaugele näha ja sügavalt hoolida.
Enne küll veidi võid kurbusekuju
eneses tunda ja armetult ohkida,
pindu nii suurt kõigi silmades kohata.
Seista ja karjuda kesk ilusaid randu,
arutut argust eneses kanda
valede mõtete ohtlikku raskust
ja võltsi malbust…
Oodates muutusi teistes
on pime ja eksitav
kui poleks hommikul
ärkavat päikest meis
valgeks muutmas öist langemist
pimeda kargest vargusest
ei lahti siis saakski me.
Iseenese uues ärkamises
seistes loojuva päikese ees
lase kõik arutu, valus ja mannetu
enesest minna; sulada
mere vaibuvais lainetes!

Võluvasse pelgupaika
jõudsin varahommikul,
oma mõtted enda sisse
nägin valgust laotada.
Võluvasse lemmikpaika –
jõudsin iseendani,
selgeks mõelda
kadund hetked,
mis on hoidnud Tema ees
katteloori udust kaugust,
et ei tunneks
Elu ehtsat puudutust.
Täna hoian ennast õrnalt,
viinud tuul on arguse,
iga hetk on kauniks loodud
end kui tunnen vabana.
Võluvasse lemmikpaika –
jõudsin iseendani,
nüüd saan hoida mulle kallist –
hoida ennast selgena,
et saaks aimu elumaitsest,
Sinuga võin jagada.
Minu sära Sinu sisse
jõuab igal hommikul;
liblikate mängudele,
et saaks Valget kõrget lendu
iseendid elu kaitsel avada,
hingevalgel piirid heita,
hirmud endis kaotada!

Oma südame vaikuses kutsun Sind kaasa
endaga rändama valgesse aega.
Ehteks me kehadel armid ja tiivad.
Kaotatud sädemest ärganud rahu
kasutud mõtted viib…soovid  ja ihad
maha jääb linn meist, nii kerge on
tõusta ja minna siit ära!
Üks jõgi mu sügavas vaikuses
lõputult pika ja heleda joana
selguse toob ja tunnete värvid
kerged ja puhtad…nii väga Sa hoolid,
tood endasse rahu –
ühed jäljed on liival, teised kajana
selgeks paitavad pilvise taeva.
Valguse riigis kaovad me piirid,
saab südamest suule naeratus ja
peegeldub huultel sõnatu armastus.
Südame vaikus kannab meid kaasa
rändama viib meid valgesse aega.
Ehteks me kehadel armid ja tiivad,
allikajõeni hommikul viivad,
sulavad piirid…
sõnatu armastus
saab südamest suule naeratus!

Päike me vahel
hoiab meid kahte
haavatavat õrnuses,
julguses jultunut.
Päike me vahel
põimib üheks me kehad,
mis elujõus ühes
rütmis voogavad
või tujutus arguses
krõbedaks külmunud
tunnetes loovivad.
Päike me vahel
loob heledat lootust,
nähtavaks muudab
kõik peidetud kohad
joonistab välja
hirmud ja vermed,
heledat Valgust
me südameil heidab:
Ilu ja Väärtus
nii igal hommikul
värskelt ja puhanult koidab.
Päike me vahel
aovalguse puhkedes
südame sügavustesse
läbi me silmade
suurte ja uhkete
saadab kiirtega paitusi,
et me peegeldustes
teineteist nii aitaks…
südamega suudleks hellalt
hoiaks üksteist tormis, rajus
kuni päike taas meid leiab –
peale vihma veelgi
sirgunud me ladvad
teineteise soojas kaisus!

Teel tühjusesse

Olgu Su öödes niipalju Valgust
unedesse selgust heita
oma armastuse tagamaadel
ennast näha, mitte peita.
Selgus saabugu hommikutaeva
valgusvihus köidikutest pääsnult vabaks,
et Su elu peiduspool
end Su sees ei varjaks.
Olgu Su öödes niipalju selgust
unedesse Valgust heites
ärkamise koidikul Sa ära tabad
elu seiskumise valuhood,
mustas kuues morni näo ja petulood.
Olgu Su öödes nii palju Valgust,
et Su elu peiduspool
end Su sees ei sarjaks;
oma unedesse Valgust heites
päikse tõustes naeratades
uuesti end justkui leides.

Kuskil kõrgel
küllap nii on seatud
olgu milline Sa tahes
puutumata Sind ei jäta
külgetõmbe headus
mind lummanud on
endasse ja ära
Sinu mitmekülgne veetlus,
sarm ja sära,
südamete kokkukõla veatus.
Kuskil kõrgel
küllap nii on seatud
olgu milline Sa tahes
puutumata Sind ei jäta
külgetõmbe headus!

Sa tuled…

rändur
armastuses –
Su kannul
uus hommik
tervitab
avara päeva
imelist ootust
ja algust.

Sa tuled…
rändur
armastuses –
Su silmades
peegeldub
vaikuselumm,
olekus rahu
ja sütitav kindlus
taevaselt suur…
on taevaselt suur.

Su südames selgus
ja pärlendav sarm,
Valgusest sirgunud
Sinus on Arm,
meeltest on taandunud
ärevust paisutav
kahtlusesein,
nüüd armastuslaine
veel suurem saab meis.

Sa tuled…
rändur
armastuses –
Su silmades
peegeldub
vaikus ja lumm.

Tundevirved tuulehoos
muutlikud me ümber
värvikümbluses
end rebime alasti
enne talve rahu
vaikus me sees teeb
armastuse avatuks.
Sügispitsi jahedas puutes
tuuleõhk keerutab
ootust ja ärevust
muutumismängus
hellitab tõdemust:
ei me muutmata
kuju, jätkuda saa.
On sügis kui kiirgav
ja erendav tüll,
meid meelitab avama,
muutuma nendeks,
keda oodanud oleme
kaua ja kannatamatult,
heites maadligi
suruvad mõtted üll,
olles rohkem kui
mõtted uitavad,
sõnad lubavad,
teod näitavad.

Täna avab ennast ise
Valguspidu
Sinu selgete silmade taga
jääb pikkadeks aastateks püsima!
Haaran mõttes kaasa mõned kirkad ja kohevad moonid,
et Sinuni tuua oma õnne ja vaikides küsida:
Kas teadsid, et iial ei olnud Sa üksinda…
Temaga koos saatsime Sulle
iga päeva ja õhtu alguses
mõned kuldsed Valgusterad
ja kimbuke eredaid moone!

Rahul Su sees
on randumissoov…
rännakust väsinud
vaikuse eel
näidata valgust
Su enese sees…
peegeldub selgelt,
vaid tasases vees!
Ootasid mu lahkust
mina Su vaprust…
saab järele jääda vaid
Armastus Valge,
südamesoojuses
alandlik kõrgus
me hingekambrites!

Rahu Su sees
peegeldub selgelt
vaid tasases vees.

Õnnevihma täna
me silmades sajab
nagu läbi peegelseina
sillerdab vastu
kaunite hetkede
valgusjanu ja võlu.
***
Õnnevihm me silmades
sajab ja sajab kui
tuhat tunde glisserhõljukit
läbi raagusvaikuse
ja hõõgvel apla aja
taktirikkalt üles-alla
uusi tundesüvislaevu
avastamas naerukõhkvel
armastuse tagalaid.
Üsna hooti
mitmes noodis
vihma õnnelikel
südameil
uusi laineid
hõõgvel kirenoodast
külluses me poole
teed on rajamas
kui vaid õnnevihm
me südameis
on sadamaks.
Täna me silmades
sajab ja sajab
õnnevihma
läbi muutuva aja kui
helke läbi peegelseina
sillerdab vastu
kaunite hetkede
valgus ja võlu
läbi vikerkesta
Sinu kustumatut
tulukest nagu
lootust, usku
ja armastust
ajast-aega ma vajan!

Taanduda mustaks täpiks
või avada uhked tiivad
igal hommikul uuesti valid
südame ligi kas kauni katte
või öövaikuse maalid!

Iga hetk loob uusi hetki!
Õnnis rahu meisse selgub
nagu Valgusvitraaž läbi
halli müüri paitab
varjus veidi norgus õisi;
miski sureb igaveseks
uue algus suurem saab!

Iga hetk loob uusi hetki
tuues meid oma hingele lähemale
või triivides sellest kaugemale.
Iga hetk loob uue võimaluse
valida südames kurbus või rõõm.
Enesesse süüvides selgub tõde.

Kui süda läheb palvesse, loob iga südamelöök imet!
/Joogi Bhajan/